Tervist,
Kirjutan, siis ka oma seiklustest Türgis. Peaks ütlema, et see nädal läks päris kiirelt ja kõik mälestused sellest on kuidagi megalt kokku sulanud. Seda nagu polekski juhtunud. Kui täpsemalt hakata selle peale mõtlema, siis koorub sealt jah palju huvitavat välja, aga muidu ma väga ei mäleta sellest enam midagi. See on täpselt sama nagu mu Eesti mälestustega. Kõik see on ka kokku sulanud, kõik need aastad. Võib-olla on see selle pärast, et ma ei soovi elada minevikus ja vaatan tulevikku. Lasen kõigest lahti ja ei mõtle sellele, mis oli. Võtan iga päeva kui uut seiklust. Üritan olla võimalikult positiivne. Aga noh see selleks, ma nüüd üritan oma mälestusi värskendada ja kirjutada oma seiklustest Türgis.
Ma olin selle reisi peale väga palju mõelnud, ma olin seda nii kaua oodanud. Samas ma ka kartsin. Mängisin seda kohtumist ja kõike tuhandeid kordi peas läbi, tegin peas plaane, mida tunda, mida teha jne. Ma kartsin neid näha, aga ma ka tahtsin neid näha uuesti. Mu sees võitlesid vastandlikud tunded ja lõpuks olin ma juba nii sassis omadega, et tuli ainult oodata ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See stenaarium, mis tegelikult juhtus, ei olnud mu peast kordagi läbi käinud ja tegelikult oli see ka hea, sest ma ei näinud neid kõiki korraga ja sain rahulikult selgusele jõuda, mida ma edasi tegema pean, kuidas käituma. Saatuse käik võib olla mõnikord parem, kui me arvata oskame.
Sellel reisil mõtlesin ma palju, sellele, kus on kodu ja silme ette tuli ainult Saksamaa. Minu uus pere, minu sõbrad, keel. Saksa keele rääkimine tundub nii oma, mis siis, et ma ei oska veel kõike rääkida ja aru saada, aga ma saan kõik vajaliku öeldud ja ära tehtud. Türgis rääkisin ma palju eesti keeles, aga mu aju tõliks selle enam vähem alati saksa keelde ümber. Mul olid vahepeal keeled sassis, sest suhelda tuli ka palju inglise keeles, aga kuna ma juba harjunud ühelt keelelt teisele hüppama, siis see läks ka kiirelt üle. Ma üritasin suhelda võimalikult paljude inumestega ja olla kõigiga sõbralik. Ma ei tea, kas see tuli mul välja või mitte, aga eks vaatad.
Loomulikult oli mul tore kõiki oma sõpru näha. Isegi mul oli vend seal. Ma leidsin inimestest, keda ma arvasin tundvat, päris palju uusi ja huvitavaid külgi. Mõnest mu arvamus langes, mõnest tõusis. Ma vist olen ise muutunud ja teised ei tulnud sellega kaasa. Ma nägin seda tõsist eesti iseloomu inimestes, mis mul Eestis märkamata oli jäänud, sest ma ise olin samasugune. Me oleme ikka kinnised inimesed. Mina kallistasin koguaeg inimesi, tantsisin kaasa, plaksutasin mängisin lolli natuke, suhtlesin inimestega. Loomulikut tegid seda ka teised, aga ma vahel tundsin, et ma ei kuulu siia seltskonda enam, ma olen kuidagi võõrastunud. Ei no mõned tulid kaasa, aga muidu tundsin ma ennast vahel päris üksinda. Teisel päeval, kui ma olin suht 24 h nende kõigi koos olnud, sai mul see esimene eufooria otsa ja mul kukkus kõik kokku. Kogu see stress, ootused kõik. Ma tundsin ennast nii üksi. Sellel õhtul ma nutsin ja üritasin ennast taas kokku võtta. Nutmisest on kasu küll. Nutad ükskord ära ja elu läheb paremaks. Lased kõik emotsioonid välja.
Ma tegin võib-olla mõnele inimesele haiget oma väljaütlemisega. Aga ma ei saa sinna midagi parata, ma olen harjunud oma mõtted välja ütlema, sest nii tehakse siin. Ma ei mäletanud, et inimesed võivad nii kergelt solvuda ja hoiavad vanadest asjadest ja öeldust nii kõvasti kinni. Laske lahti sellest! Elu on liiga lühike, et minevikus elada. Ma olen õppinud laskama asju ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Inimesed võivad öelda, mida tahavad, kõike ei pea südamesse võtma.
Türgist lahkumine ei olnud raske. Ka seda olin ma peas läbi mänginud. Ma arvasin, et ma nutan ja tahan teistega tagasi sõita. See oleks võib-olla olnud nii, kui ma oleks pidanud mine tagasi oma vanasse perre. Seal ma ei tundnud ennast kui kodus ja ma ei taha sellele enam üldse mõelda. Aga minu praegune pere on nii tore, et siia tahaks ma iga kell tagasi tulla. See, et ma olen siin oodatud ja igatsetud tagasi annab hea tunde. Ma läksin Saksamaale tagasi hea tundega, rõõmuga. Vahepeal käis peast läbi ka see, et ma ei tahagi tagasi Eestisse tulla, aga õnneks ei ole Saksamaa nii kauge koht kuhu tagsi tulla.
Ma hetkel ei oska veel öelda, kas see et ma Türgis käisin oli mu vahetusaastale hea või halb. Ma usun, et see olened ka väga isiksusest ja sellest, mis on su kodune olukord vahetusmaal. Kuid see, kuidas see reis mind mõjutas näitab ainult aeg. Ma ei mäleta sellet enam nii palju, mis sellest, et see toimus nädal aega tagasi. Mul on veel kaks kuud jäänud kojuminekuni, nüüd ma hakkan seda peas läbi mängima.
Võistlused läksid paremini, kui ma oleksin võinud arvata. Ma ei olnudki viimane.
Saate pilte ka (pildid ei ole kõik minu tehtud, vaid on teiste telefonidest saadud):
Kahjuks on pidlid natuke vales järjekorras
 |
| Hotelli tagune |
 |
| Basseinid |
 |
| Kaarel sai kolmand koha |
 |
| Autasustamine |
 |
| Pildid merest |
 |
| Kaarel teeb kükke kivi otsas |
 |
| Kaarel, Lauri, Oliver |
 |
| Nii magasin ma lennukis tagasitulles |
 |
| Mina ja Kadri |
 |
| Esimese öö hotell |
 |
| Lipud ilusasti reas |
 |
| Söök |
 |
| Rongkäigu Likukandja ja sildikandja |
 |
| Kõik eestlased |
 |
| Prantslased |
 |
| Avamine |
 |
| Vahupidu |
 |
| Eesti laud |
