Jõulud

Ma tean, et ma ei ole vahepeal päris pikalt kirjutanud, aga kuidagi ei ole millest krjutada. Teile võib olla meeldib lugeda, minu igapäevastest tegemistest, aga mulle ei paku väga huvi nende kirjutamine, kuna väga aega ei ole ja minujaoks väga midagi huvitavat ei toimu.

Nüüd võin kirjutada, aga sellest suurest sündmusest, milleks on jõulud. Ma päris tõsiselt kartsin neid jõule, sest siin on sellega nii palju traditsioone ja lisaks oli veel 23. detsembril Andrease sünnipäev. 

Alustame siis Andrease sünnipäevast. Ta sai 51. aastaseks. Hommikul tegime meie hommikusöögi, siis anti kingid.  Lõuna ajal käisime koeraga jalutamas ja õues. Kodus oli aga väga närviline õhkkond, kuna kõike pidi koristama ja asjad pidi valmis saama. Esimesed külalised saabusid kell 4 ajal ja siis hakkas neid kogunema. Ma pean ausalt ütlema, et mina ei tundnud ennast seal suure laua taga väga mugavalt. Minujaoks oli seal liiga palju võõraid inimesi, nii ma siis põgenesin pärast kohustuslikku "aega" õue koeraga jalutama ja pärast seda tõmbasin ennast diivanile kerra raamatut lugema. Vähemalt seal olles olin ma seltskonnas, aga ka omas turvalises mullis.

24. detsember. Jõulud, hommik algas üsna rahulikult, käisime perega metsas sammalt korjamas, et saaks teha selle talli ja jeesuslapse värgi. Kella 3 ajal oli jõulukohvijoomine ja koogi söömine ning kella poole 5 paiku läksime kirikusse. Minujaoks oli kirikus suhteliselt igav, aga ma elasin selle üle. Peale seda läksime koju, kus olime natuke niisama, tegime pilte jne. Siis algas õhtusöök, meil oli kolme-käiguline õhtusöök. Peale seda läksime meie, lapsed, koeraga jalutama, koeistasime kööki ja kui kõik valimis oli, siis sai hakata kinke avama. Kokku läks selleks aega 2 tundi. Need jõulud ei olnudki nii hirmsad, kui ma arvasin.

25. detsember oli lõunasöök vanaema juures. Seal oli täitsa tore. 

26.detsember oli kokkusaamine Inge isa juures, seal oli ka väga palju inimesi.

Täna käisin kinos,

Saate pilte söökidest, kaunistustest ja muust:

Jõulupuu

Sünnipäeva hommikusöök

Meie jõuluilm

Sünnipäeva laud

Jeesuslugu

Jõulu kohv

Eelroog

Pearoa laud

Pearoog

Agnesele meeldib tulega mängida

Magustoit

Maiustustest lookas laud

Minu kingid (saadud) 

Traditsiooniline supp

Veel pilte söögist

Esimene lumi 27.detsember

Nii, tsuka,

Liina

Nikolaus

Tervist,

Algatuseks ütleme kohe, et eelmine nädal ei toimunud mitte midagi huvitavat, kui välja arvata see, et see oli Victoria viimane nädal koolis, sest ta läheb see nädal koju. Ja siis veel neljapäeval oli mul jalkas mäng ja ma suutsin oma jala päris ilusasti välja väänata, aga praeguseks on juba parem ja saan jooksmas käia.

Niisiis reedel oli Nikolausi õhtu. Saksamaal tähitatakse Saksamaal seda huvitavalt. Kuidas seda suurtes linnades tehakse, seda ma ei tea. Saan teile rääkida ainult kuidas seda külades tähistatakse. Nikolaus (jõuluvana laadne tegelinski) koos Knecht Ruprecht-ga käivad majast majja ja jagavad lastele kingitusi, aga ainult väga väikestele lastele.

Aga alustame algusest, et kõik asjad oleksid selged. See majast majja käimine ei ole siin nagu meil mardisandid, et lähed kuhu tahad. Pered, kes tahavad, et nende juurde tullakse, peavad ennast kirja panema ja need kes tahavad Nikolausi mängida peavad ka ennast kirja panema. Kordinaator organiseerid kõikke.

Nii reede õhtul kella 5 ajal läksime kogunemispunkti ja ma sain endale Knecht Ruprechti riietuse, ehk ma olin täiesti musta riietatud lisaks värviti mu nägu üleni mustaks. Andreas sai endale Nikolausi ülikonna ja suure habeme ja saua ja raamatu.

Knecht Ruprecht sümboliseerib hea kõrval halba. Kuna Nikolaus on hea ja jagab kingitusi, siis peab keegi halb ka olema kes nii öelda lapsi halbade asjade eest karistad. Majades loeb Nikolaus iga lapse kohta positiivsed ja negatiivsed asjad ette ja vanasti said lapsed pahade asjade eest karistada, aga mitte praegu. Hetkel on Knecht Ruprechti töö ainult kellukest tilistada ja Nikolausile kinke anna, et ta need lastele saaks anda. 

Nii mina ja Andreas olime riietatud tegelasteks, meile anti majade nimekiri ja korv maiustustega. Nii nüüd räägime, mis majades toimub. 

Kui me oleme majja oodatud on aknal põlev küünal, tilistame kella ja meid lastakse sisse. Lapsed ootavad alati suures toas. Esikus annavad lapsevanemad meile kingitused ja paberi laste informatsiooniga (nimi, vanus, hästi ja halvasti tehtud asjad aasta jooksu). Kui me elutuppa jõuame tilistan mina (Knecht Ruprecht) kellukest ja tavaliselt lauldakse meile laulu (Nikolas komm in unser haus). Nikolaus palub kellegil lastest oma saua hoida ning siis loeb iga lapse teod üles. Peale seda annad igale lapsele kingitused ja siis me lahkume laulu saatel. 

Kokku käisime oma 8 pere läbi. Peale seda läksime kogunemispunkti tagasi. Te ei kujuta ette, kui raske oli seda musta make-upi maha saada, see ei tulnud veega, seda ei tohtinud veega maha võtta. Imestunult anti meile paberirull ja karp margariini, nii me siis võtsime seda maha margariiniga ja tegelikult tuli päris hästi, aga suurt nühkimist vajas. Pärast oli nägu ilusti ära võitatud. Peale seda anti meile söök.

Kahjuks ma ei saanud sinna kauaks jääda, sest ma olin oodatud Victoria ärasaatmispeole. Kiirelt koju, riided vahetatud, meik peal ja pittu. See toimus ühes baaris ja seal oli päris lõbus. Ma sain seal palju saksa keelt praktiseerida ja imestada kuidas minuga sama kaua siin olnud inimesed nii hästi juba räägivad. 

Laupäeval oli Nikolausi päev, aga mul oli ka see päris täis. Nimelt oli mul kell 4 raamatuesitlus. Minu saksa keele õpetaja andis välja raamatu ja meie, kõik võpid, olime sinna oodatud. See toimus ilusas lossis.

Peale seda oli mul Münsteris YFU-ga küpsiste küpsetamine. Tegelikult vabatahtlikud küpsetasid ja meie rääkisime omavahel. Alguses üritati purssida saksa keeles, aga Ladina-Ameeriklased moodustasid hispaania keelse gruppi ja kuna mina olin ainuke omakeele kõneleja, siis liitusin USA gruppiga. Seal oli kaks väga toredat tüdrukut, kes vahel rääkisid inglise, vahel saksa keeles, kuna nad mõlemad seda enne õppinud ja keel suus. Vahet pole mis keeles nad rääkisid mina sain aru. Nad olid väga imestanud minu inglise keele oskuse üle. Praegu tõsiselt tunnen ennast inglise keeles kui kala vees. Tõsiselt tore õhtu oli.

Pühapäeval oli 2. Advent. Kirikusse ma seekord ei jõudnud. Käisin jooksmas, et oma haiget jalga proovida. Õnneks sain joosta. Pärastlõunal oli meil advendi kohvijoomine. Sellega on vist traditsioon, et kõik toovad küpsiseid kaasa, aga ma võin ka eksida. Igatahes ma pidin oma riided ära vahetama ja ennast korda tegema selleks puhuks. Koduste dressidega ja sassis peaga ei oleks mind lauda lubatud :).

Seekord sai kuidagi jube pikk, aga pilte ka:

Minu kehka tund

Eerika raamatuesitlus

Koos Nikolausiga saate kunagi hiljem pilte, kui need kellegi telefonist kätte saan,

Aga selleks korraks,

Tsaukii,

Liina

Le parkour

Minul oli eelmisel nädal 4 järjestikust vaba päev. Mida ma siis tegin need päevad?

Neljapäeval magasin ma kella 10-ni. Põhimõtteliselt oli David juba koolist tagasi kui mina üles tõusin. Terve päeva ei teinud ma tegelikult suurt midagi. Täitsa laupäeva tunne oli. Õhtul oli trenn ja keelekursus.

Vot nüüd tuleb huvitav päev REEDE. Reedel magasin ma jälle kaua ja käisin koeraga jalutamas. Reede õhtul oli tennis ja pärast seda oli mul plaanis minna Karole külla ja seal teha filmiõhtu, koos teiste võpidega. Karo juures me filmivaatamiseni ei jõudnudkui, sest koos oli nii lahe seltskond (ka endised võpid, kokku vist 8 inimest). Me küpsetasime kolme erinevat sorti  jõuluküpsiseid, rääkisime juttu ja tegime muud põnevat. Kui ma kella 12 paiku koju jõudsin avastasin, et terve maja on jõuludeks ära kaunistatud. Kõik väga punastes toonides. Siin võivad jõulud alata, kasvõi praegu. 

Laupäeva õhtul käisin jõuluturul koos Agnese ja tema sõpradega. Seal me sõime ja vaatasime ringi.

Pühapäev ja esimene advent. Oh jeerum küll. Hommikul enne hommikusööki istusime kõik perega  suures toas maha, esimene küünal pandi põlema jame  laulsime advendilaulu. Ja nüüd kujutage mind ette seal nõutu näoga istumas, esimene kord elus, kus ma adventi tähistan. Kirikus peeti ka advendimissa, aga mina sinna ei läinud vb lähen järgmine nädal, vaatan selle imelooma ka ära. Pühapäeval käisin veel jooksmas. Õhtupoole läksin hostvanematega Veleni lossi vaatama. Me kõndisime lossipargis ringi ja seal Andreas rääkis mulle pikalt ja põhjalikult Saksamaa jõulu traditsioonidest, või rääkis ta seda hommikul, ma ei mäleta enam. Igatahes lossipark oli äsja renoveeritud ja see nägi muinasjuttuline välja. 

Tahaks veel mainida, et õues on väga külmaks läinud. Miinusesse ei ole veel läinud, aga ikkagi tundub meeletult külm. 

Ja nüüd räägime põhiteemast, millest on ka  pealkiri inspireeritudl. Le parkour. See on prantsuskeelne sõna ja see tähendab parkuurimist. Nimelt just seda teeme me hetkel kehalises kasvatuse. Turnime, ronime, hüppame üle kastide ja mattide ja jookseme ja teeme ma ei tea mida veel. Igatahes esmaspäeval kehalises oli mul lihtsalt nii lõbus. Me pidime ronima üle kahe meetri kõrguse matiseina. 5 ringi proovisin kuues kord sain üle. Aga noh nendele pikkadele jalkapoistele, kes minuga seal kursusel on, oli see vist liiga lihtne. Mul pole õrna aimugi, kuidas nad sealt nii kiiresti üle said. Lisaks kukkusin ma kastiseina pealt sellili alla, või ma maandusin sellili, mul pole õrna aimugi, aga see oli nii naljkas. Ei, ei haiget ma ei saanud, sest seal alla oli matt, aga teised tulid kohe küsima, kas minuga on kõik hästi. Kuna ma olen seal kursusel koos 5 tüdrukuga ja ülejäänud on poisid, siis mul oli tõsiselt mega naljakas seal kehalise tunnis. 

Esmaspäeval sain ma kahelt erinevalt inimeselt kiita, et mu saksa keel on parem, ise ma selles küll nii kindel ei ole, aga arengut on küll märgata. 

Advendikalendri kink

Küpsiste tegemine

Küpsiseuputus

Esimene küünal süüdatud

Pilte kaunistustest

Advendikalender

Ukseesine

Loss Velen

Mina

Tsaukiiii,

Liina