Nädal täis jalgpalli, maalimist ja igavlemist

Vaheaja teine nädal, Ega ma sellest väga midagi ei oodanud, kuna mul polnud nädalaks suuremaid plaane tehtud.

Esmaspäeva hommikul oli mul maalikursus. Sinna ma läksin oma hostema soovitusel. Maalikursus kestab kolm päeva, esmaspäevast-kolmapäevani. Me pidime maalima oma tähtkuju elukohajärgi tausta, ehk elukoha värvid. Mina kui lõvi, värvisin tausta: kollane, pruun natuke oranzi ja rohelist. Oma tööga ma päris rahul ei ole, sest alati saab paremini ja pintsel ei istu mu käes veel samahästi, kui pliiats. Õhtul oli jalgpalli trenn. Mõnusalt sai joosta.

Teisipäeva hommikul maalima. Peale sööki käisin jooksmas poolteist tundi. Ja ootasin, et kell saaks 6. Veitsa enne kuut vajalikud asjad kaasa ja staadioni juurde, kus oli kogunemine, et minna koos vaatama jalgpalli EM kvalifikatsiooni turniiri. Saksamaa vs Iirimaa. Saksalastele ikka meeldib jalgpall. Me sõitsime bussidega võistluspaika. Küll enne seda oli kiirteedel ikka hullud ummikud. Aknast välja vaadates teistesse autodesse vaadates sai kohe öelda, kes ka vaatama läheb. Kokku oli vaatamas mängu 51 000 pealtvaatajat. Saab veel rääkida sakslaste täpsusest. Mäng hakkas üheminutilise hilinemisega, minu kella järgi.

Mäng algas, 5 minutil oli ärev koht, kuid kahjuks sakslased väravat ei saanud. Esimesel poolajal üritati mõlemal poolel väravat saada, aga ei õnnestunud. Esimene poolaeg lõppes 0:0. 15 min vaheaega ja mäng algas taas. 70 minutil lõi Toni Kroos värava. Kolmveerand pealtvaatajatest kaasa arvatud mina tõusime püsti. Käis hull plaksutamine, karjumine, hüüdmine. Sellist kogemust pole ma iila saanud kogeda. See oli lihtsalt meeletu ühine rõõmustamine. Peale väravat mängiti umbes 10 minutit korraliku mängu ja siis hakkas lihtsalt mängimine pihta. Korralikke rünnakuid sakslaste poolt ei toimunud. Palju söödeti Neuerile palle tagasi. See maksis kätte. Mängu minutid said täis, anti 4 minutit lisaaega.  Iirlastel oli ikka veel skoor avamata. Iirlased said nurgalöögi, värava ees toimus rabelemine ja viimasel minutil said iirlased värava. Vile käis, mäng oli läbi seis jäi 1:1.

Kolmapäeva viimane maalimine. Kolme päevaga kaks pilti. Mõlemad hetkel ripuvad mu toa seinal. Mõtlesin, et võik minna jooksma, aga läksime hoopis rulluiskudega Borkenisse. Ega ma sellel päeval midagi kasulikku ei teinud. Neljapäeval oli õhtul trenn. Mulle öeldi, et laupäeval on mäng, aga ma suure tõenäosusega ei mängi, aga ma ütlesin, et ma tulen siis lihtsalt vaatama.

Reedel ma põhimõtteliselt ei teinud midagi. tõlkisin ainult natuke raamatut ja lugesin.

Laupäeva hommikul ärkasin üles kiire hommikusöök. Ma igaks juhuks pakkisin oma riided kaasa, ehk pannakse ikka mängu. Kohale jõudes öeldi mlle, et ma pean mängima, kuna inimesi on liiga vähe. Mul ei ole jalgpalliks õigeid jalanõusi, kaitsmeid, riideid, kogemust, aga mis sellest. Kaitsmed mulle anti, riided anti nagunii kõigile ja eks ma siis oma olemasolevate jalanõudega läksin sooja tegema. Me mängisime vähemuses. Mina seal platsil jooksin põhimõttelisest ringi nagu peata kana, aga kiirendustrenni sai küll teha :). Esimesel poolajal (40 min) suutsime lüüa värava ja ka ühe palli enda väravasse lasta. Aga teine poolaega lagunes meie tiim täiesti koost. Mängida ei suudetud ja lõppkokkuvõttes jäi seisuks vist 1:5või 1:6. Aga olen jälle kogenuse võrra rikkam.

Pildid ja video,

Kõike ilusat,

Liina

Minu maalitud pildid 

Kameelion