Tervist,
Ega mul väga midagi kirjutada ei ole.
Alustame siis Re-Entryga: See on seminar, kus valmistatakse meid ette koju minema, mis sellest, et koju tulen ma alles kahe kuu pärast. Seal seminaril oli minul suht iagv. Ma ei oska öelda miks, aga kuidagi oli. Jah me saime seal palju uut ja huvitavat teada, et kuidas käituda ja mida oodata. Endalegi üllatuseks olin ma nendes väikestes gruppides üsnagi aktiivne. Tegin ja rääkisin kaasa. Tavaliselt ma ainult kuulan. Vähemalt olen mõneski mõttes arenenud.
Siia saaks veel kirjutada mõne huvitava loo, kui mul need meelest ära poleks läinud. Oot midagi tuli meelde. Ma pean mingis muusikalis kaasa mängima. Minult ei küsitud, kas ma seda tahan või mitte, või kas mul üldse aega on. Ei no ma võin seda teatrit kaasa teha, aga sinna etendusele ma kohale ei lähe, sest see on väga valel kuupäeval ja mina ei taha mingis muusikalis kaasa mängida. Ma tean, et ma olen selle koha pealt väga sõjakas, aga mulle ei meeldi, kui mulle midagi peale surutakse.
Ma hakkasin prantsuse keelt õppima ja sellega seoses avastasin, et ma ei oska enam eesti keelt. Nimelt õpetab mu vahetusõde mulle prantsuse keelt ja mina talle eesti keelt, aga mu aju jooksis eile niimoodi kokku, et ma osanud enam öelda eesti keelseid lauseid õigesti ja hakkasin kahtlema, mis moodi on õigesti. Mu eesti keel oli väga mõjutatud saksa keele lause stuktuurist ja grammatikast.
Kuidagi viimasel ajal on mul väga igav olla. Kuidagi mitte midagi ei ole teha, ei ole mida oodata jne. Rääkisin sellet ka oma vahetusõega ja ta ütles, et ta aitab mul sellest masest välja tulla. Selles kõiges on süüdi Türgi reis. Peale seda reisi ma ei tunne ennast endana. Mul on selline tunne nagu ma kogu aeg muutun vastavalt vajadusele/ümbruskonnal. Ma kuidagi ei leia ise ennast üles. Loodame, et see läheb mööda, sest see käib mulle juba tõsiselt närvidele.
Laul, mis meenutab mulle alati Türgit
https://www.youtube.com/watch?v=K5KAc5CoCuk
Tervitades,
Liina
See on tuttav olukord. Kõik on nähtud, teada ja kojutulek on lähitulevikus ning tekibki surnud punkt, kus miski enam ei huvita ega paku pinget.Olen ise seda tundnud pikal ekskursioonil olles, ülikooli lõpus ja ka õppeaasta lõpus. Sul on muidugi see tasemeksami asi veel õhus. Pean pöialt, et see õnnestuks ikka Saksamaal ära sooritada.
VastaKustutaMuuseas, ega mina ka ei küsi õpilastelt, kas nad on nõus mingit ülesannet sooritama. Õpetaja ja treener teavad paremini mis millekski vajalik on. Käsk on vanem kui meie - nagu öeldakse.
Türgi postiusele ma kommentaari ei lisanud, sest ei osanud reageerida. Ma mõtlen sedasi, et põhjarahvaste vaoshoitud reageerimine nähtustele kuulub nende identiteedi hulka. Ehk on selline veidike tõrjuv hoiak ja tunnete peitmine aidanudki meil, eestlaste, püsima jääda. Elukeskkond mõjutab iseloomu. Põhjala on elamiseks karm koht, mis nõuab tõsist ja süsteemset olemist ja tööd, et hakkama saada. Kultuuriline erinevus maailmas rikastab, aga iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja hoidku neid au sees! Edu ja vasupidavust!