Nikolaus

Tervist,

Algatuseks ütleme kohe, et eelmine nädal ei toimunud mitte midagi huvitavat, kui välja arvata see, et see oli Victoria viimane nädal koolis, sest ta läheb see nädal koju. Ja siis veel neljapäeval oli mul jalkas mäng ja ma suutsin oma jala päris ilusasti välja väänata, aga praeguseks on juba parem ja saan jooksmas käia.

Niisiis reedel oli Nikolausi õhtu. Saksamaal tähitatakse Saksamaal seda huvitavalt. Kuidas seda suurtes linnades tehakse, seda ma ei tea. Saan teile rääkida ainult kuidas seda külades tähistatakse. Nikolaus (jõuluvana laadne tegelinski) koos Knecht Ruprecht-ga käivad majast majja ja jagavad lastele kingitusi, aga ainult väga väikestele lastele.

Aga alustame algusest, et kõik asjad oleksid selged. See majast majja käimine ei ole siin nagu meil mardisandid, et lähed kuhu tahad. Pered, kes tahavad, et nende juurde tullakse, peavad ennast kirja panema ja need kes tahavad Nikolausi mängida peavad ka ennast kirja panema. Kordinaator organiseerid kõikke.

Nii reede õhtul kella 5 ajal läksime kogunemispunkti ja ma sain endale Knecht Ruprechti riietuse, ehk ma olin täiesti musta riietatud lisaks värviti mu nägu üleni mustaks. Andreas sai endale Nikolausi ülikonna ja suure habeme ja saua ja raamatu.

Knecht Ruprecht sümboliseerib hea kõrval halba. Kuna Nikolaus on hea ja jagab kingitusi, siis peab keegi halb ka olema kes nii öelda lapsi halbade asjade eest karistad. Majades loeb Nikolaus iga lapse kohta positiivsed ja negatiivsed asjad ette ja vanasti said lapsed pahade asjade eest karistada, aga mitte praegu. Hetkel on Knecht Ruprechti töö ainult kellukest tilistada ja Nikolausile kinke anna, et ta need lastele saaks anda. 

Nii mina ja Andreas olime riietatud tegelasteks, meile anti majade nimekiri ja korv maiustustega. Nii nüüd räägime, mis majades toimub. 

Kui me oleme majja oodatud on aknal põlev küünal, tilistame kella ja meid lastakse sisse. Lapsed ootavad alati suures toas. Esikus annavad lapsevanemad meile kingitused ja paberi laste informatsiooniga (nimi, vanus, hästi ja halvasti tehtud asjad aasta jooksu). Kui me elutuppa jõuame tilistan mina (Knecht Ruprecht) kellukest ja tavaliselt lauldakse meile laulu (Nikolas komm in unser haus). Nikolaus palub kellegil lastest oma saua hoida ning siis loeb iga lapse teod üles. Peale seda annad igale lapsele kingitused ja siis me lahkume laulu saatel. 

Kokku käisime oma 8 pere läbi. Peale seda läksime kogunemispunkti tagasi. Te ei kujuta ette, kui raske oli seda musta make-upi maha saada, see ei tulnud veega, seda ei tohtinud veega maha võtta. Imestunult anti meile paberirull ja karp margariini, nii me siis võtsime seda maha margariiniga ja tegelikult tuli päris hästi, aga suurt nühkimist vajas. Pärast oli nägu ilusti ära võitatud. Peale seda anti meile söök.

Kahjuks ma ei saanud sinna kauaks jääda, sest ma olin oodatud Victoria ärasaatmispeole. Kiirelt koju, riided vahetatud, meik peal ja pittu. See toimus ühes baaris ja seal oli päris lõbus. Ma sain seal palju saksa keelt praktiseerida ja imestada kuidas minuga sama kaua siin olnud inimesed nii hästi juba räägivad. 

Laupäeval oli Nikolausi päev, aga mul oli ka see päris täis. Nimelt oli mul kell 4 raamatuesitlus. Minu saksa keele õpetaja andis välja raamatu ja meie, kõik võpid, olime sinna oodatud. See toimus ilusas lossis.

Peale seda oli mul Münsteris YFU-ga küpsiste küpsetamine. Tegelikult vabatahtlikud küpsetasid ja meie rääkisime omavahel. Alguses üritati purssida saksa keeles, aga Ladina-Ameeriklased moodustasid hispaania keelse gruppi ja kuna mina olin ainuke omakeele kõneleja, siis liitusin USA gruppiga. Seal oli kaks väga toredat tüdrukut, kes vahel rääkisid inglise, vahel saksa keeles, kuna nad mõlemad seda enne õppinud ja keel suus. Vahet pole mis keeles nad rääkisid mina sain aru. Nad olid väga imestanud minu inglise keele oskuse üle. Praegu tõsiselt tunnen ennast inglise keeles kui kala vees. Tõsiselt tore õhtu oli.

Pühapäeval oli 2. Advent. Kirikusse ma seekord ei jõudnud. Käisin jooksmas, et oma haiget jalga proovida. Õnneks sain joosta. Pärastlõunal oli meil advendi kohvijoomine. Sellega on vist traditsioon, et kõik toovad küpsiseid kaasa, aga ma võin ka eksida. Igatahes ma pidin oma riided ära vahetama ja ennast korda tegema selleks puhuks. Koduste dressidega ja sassis peaga ei oleks mind lauda lubatud :).

Seekord sai kuidagi jube pikk, aga pilte ka:

Minu kehka tund

Eerika raamatuesitlus

Koos Nikolausiga saate kunagi hiljem pilte, kui need kellegi telefonist kätte saan,

Aga selleks korraks,

Tsaukii,

Liina